Kalendris on kevadeleht juba ammu keeratud, kuid põldudel püsib ikka veel paks lumevaip. Kuldnokad konutavad puu otsas ja arutavad vaiksel vidinal, kas jääda siia külmetama või lennata hoopis tagasi lõunamaapäikese ja palmipuude juurde. Inimesed on hakanud kevade kehtivuses kahtlema, ei tea, kas sel aastal tulebki? Tuleb, tuleb, ikka on tulnud.

Mäletan omast käest paarikümne aasta taguseid kevadtalvi, kus märtsikuu viimastel päevadel võtsime sõpradega ette retki Liivi lahe jääväljadele, autod sõitsid ümber Abruka saare, aga sellegipoolest olid peagi põllud lilli ja liblikaid täis ning linnud laulsid end hingetuks.

Täna võib tunduda küll veider, kuid ühe kevade hiline tulek teeb meid ehk tusasemaks kui tänapäeva talvede tavatu soojus. Märtsikuus kevadet oodates ununeb tõik, et viimased paar kümnendit on olnud suusarajale asja vaid mõnel talvel ning meri on enamasti olnud jääs vaid viivu. Maailma looduses on üldise soojenemise märgid juba kõikjal mõõdetavad: sajandeid piltidel kujutatud kõrgmägede lumised liustikud on järk-järgult taandunud, kohati ei ole võimalik enam endisi orge ära tunda ning mitmed mäestikuriigid peavad oma endised, lumele ja jääle kokku lepitud piirid ümber joonistama. Vaidlustes kliimamuutuste üle jääb juhuslikkusega põhjendajatele aina vähem sõnakaalu ning ka kõige enesekindlamad kahtlejad on tunnistamas, et meie planeet on palavikus. Vaielda saab muidugi edasi, kel jaksu, selle üle, kui suur täpselt on inimese panus sellesse muutusesse, kuid need vaidlused ei tee muutusi olematuks. Isegi usk peagi taastulevasse jahenemisse ei ole piisavaks toeks tänase tegelikkuse eiramisele. Muutused, mida ilmastiku soojenemine meile toob, on vähemasti kirjutatud ajaloos enneolematud ja nende muutuste kiirus palju suurem sellest, mis lubaks loodusel uutes tingimustes kohaneda ja ellu jääda.

Inimese elukeskkond on tema enda süü läbi reostunud, mistõttu läheb ka tema tervis järjest halvemaks. See johtub eelkõige sellest, et napib hapnikurikast õhku, täisväärtuslikku toitu, puhast vett ning puudub õige füüsiline koormus, higistamine ja karastumine. Tagajärjeks on inimese kaasasündinud kaitsemehhanismi - immuunsüsteemi - nõrgenemine ning kõik viirused, bakterid, pisikud, spiroheedid, riketsiad, kokid, kepid, eosed, seened jne saavad vaba tee inimorganismi. Saastunud organismis on nüüd aeroobse koe asemele tulnud anaeroobne (hapnikuta) kude, mis ongi soodne pind väljast ja seestpoolt tulevatele pisikutele, viirustele jt. patoloogiatele.