Küünlapäev, Tartu rahu aastapäev, rahvusvaheline märgalade päev - heal lapsel, 2. veebruaril, on mitu nime. Miks üldse tähistatakse rahvusvaheliselt märgalade päeva?
Märgalad on väga olulised, kuid tihti ka väga ohustatud ökosüsteemid. Kalade koelmud, konnade laulupaigad, veelindude toitealad - ja mida kõike veel! Inimkonna ajalugu on iidsetest aegadest seotud nende elurikaste elupaikadega. Märgalade kasutus on sama vana kui inimkond ja suur osa sellest kasutusest on olnud loodustsäästev. Teadmised, kuidas märgalasid mõistlikult majandada, on omased paljudele põlistele kultuuridele.
Maailma kõige erinevamais paigus töötavad arheoloogid võivad kinnitada, et inimeste ja märgalade vahel on läbi aegade eksisteerinud tugev side. Ka tänapäeval on paljudel looduslähedase eluviisi säilitanud rahvastel elus vanad kombed, mis võimaldavad märgalasid säästvalt kasutada. Loomulikult ei piirdu inimeste suhe neile tähtsate märgaladega ainuüksi ainelise valdkonnaga, märgaladel on selge vaimne tähtsus paljude rahvaste elus.
Paraku on märgaladesse ka teistmoodi suhtutud, nähes neis eelkõige vaenulikku jäätmaad. Ka sellel suhtumisel on üpris pikk ajalugu, kuid see on olnud säästva suhtumisega võrdlemisi hästi tasakaalustatud. Kahjuks kippus uusajal valitsevaks saama just märgalade „ümberkujundamist“ toetav mõttemaailm ning seda ajal, kui inimeste tehnilised võimalused märgalasid hävitada hüppeliselt kasvasid. Nende väärtuslike elupaikade massilise kadumise hukatuslikkust eelkõige veelindudele, aga ka loodusele laiemalt, teadvustasid looduskaitsjad, ornitoloogid ja jahinduse spetsialistid juba 1960. aastatel.
Tõsise eeltöö tulemusena õnnestus 1971. aasta jaanuari lõpus koguda kaheksateistkümne riigi esindajad väikesesse Ramsari linna Kaspia mere Iraani-poolsel kaldal, kus 2. veebruaril lepiti kokku märgalade kaitseks mõeldud konventsiooni sõnastus. See oli kõigi aegade esimene rahvusvaheline looduskaitselepe, mida tavaliselt tuntaksegi allakirjutamise koha järgi Ramsari konventsioonina. Konventsiooni aastapäeva – 2. veebruari – tähistatakse rahvusvahelise märgalade päevana.
Aeg on edasi läinud. Euroopa Liidus nõuavad märgalade kaitsmist mõlemad vahepealsel ajal vastu võetud kesksed looduskaitselised õigusaktid: Linnudirektiiv ja Loodusdirektiiv. Ka muutuv põllumajanduspoliitika oma rõhuasetusega looduse mitmekesisuse kaitsele peab taas hakkama suunama põllumeest pigem märgalade säästvale kasutamisele kui nende kuivendamisele.
Läänemere piirkond on märgalade poolest võrdlemisi rikas. Tänu sellele esinevad meil säärased mujal Euroopas haruldaseks jäänud liigid nagu saarmas, kobras, must toonekurg, rukkirääk, hüüp, mitmed käpalised jpt. Kõik Läänemere riigid on Ramsari konventsiooni liikmed ning on alla kirjutanud ka Helsingi konventsioonile Läänemere keskkonna kaitseks, mis samuti taotleb märgalade säilitamist. Peale Venemaa on kõik siinsed riigid ka Euroopa Liidus, olles seega kohustatud rakendama looduskaitseliste direktiividega ja põllumajanduspoliitika määrustega ette nähtud märgalade hoidmise meetmeid. Kõigis siinsetes maades on omad vanad traditsioonid märgalade säästlikuks kasutamiseks. Siin on läbi aegade varutud roogu, tehtud heina soodes ja luhtades ning karjatatud loomi rannaniitudel. Ometi ähvardab paljusid märgalasid kuivendamine, reostus ja mõtlematu ehitustegevus, sest vana tarkus näib tihti olevat unustatud. Samas kipub kohati kiduma traditsiooniline loodusesõbralik märgalade kasutus.
Eestis on märgalasid silmatorkavalt palju. Meil on tosin rahvusvahelise tähtsusega märgala ehk Ramsari ala ja veel mitmed ootavad nimistusse kandmist. Veel rohkem märgalasid kaitseb Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustik. Lisaks on meil küllaltki palju kohaliku tähtsusega märgalasid. Seni oleme oma märgalade kaitse ja aruka kasutamisega rahuldavalt toime tulnud, kuigi on ka kahetsusväärseid erandeid. Olgu selleks siis soov ehitada sild Muhu ja mandri vahele, seni kuivendamata soometsade kraavitamine või hoogne turbavarumine. Samal ajal kipuvad märgaladega seotud pärandkooslused järjest enam minetama oma mitmekesisust, sest nende tavapärane kasutus – karjatamine ja niitmine – on viimasel kümnendil lakanud ka paljudes sellistes kohtades, kus see nõukogude ajal veel kestis. Kannatab looduse mitmekesisus, külad tühjenevad ja hääbub põline kultuuripärand.
Tõhus saab olla vaid selline märgalapoliitika, mis püüab arvestada kogu märgaladega seotud pärandit. Eesti rahvas on läbi aegade märgalasid mitmel viisil kasutanud ja suur osa sellest kasutusest on olnud mõistlik. Marjade ja seente korjajaile on märgalad läbi aegade olnud tähtsad koriluspaigad. Loomulikult ollakse huvitatud oma korjemaade püsimisest ka nüüd ja edaspidi. Kaluritele on märgalad tähtsad koelmute ja püügikohtadena, jahimeestele aga tähendavad märgalad paljude jahiulukite elupaiku, järelikult ka olulisi jahimaid. Märgalad on sajandeid olnud ka tähtsad karja- ning heinamaad, kusjuures mõistlikul viisil korraldatuna toetab selline tegevus märgalade elurikkust. Seetõttu on marjulised-seenelised, kalurid ja harrastuskalastajad ning jahimehed paljudes maades algatanud meetmeid märgalade kaitseks. Edukalt on viimastel aastatel sellesse kaasatud põllumehi. Kaitstes märgalasid, peame arvestama ka nende põliste tegevusvaldkondadega, eriti kui tegu on vana traditsiooni jätkuva püsimisega.
Et vesi liigub, on märgalade tõhus kaitsekorraldus võimalik vaid valgalade terviklikkust arvestades. Ühest küljest aitab märgalade säilitamine ohjata üleujutusohtu ja vähendada veekogude reostumist, teisalt aga saab allavoolu jäävaid märgalasid tõhusalt hoida vaid kaitstes neid ülevalt tuleva reostuse eest. See nõuab tõsist koostööd erinevate huvirühmade vahel ja süsteemset lähenemist vesikondade majandamisele. Seetõttu ongi selle aasta rahvusvahelise märgalade päeva tunnuslause „Ülesvoolu - allavoolu. Märgalad ühendavad meid“.
Aidakem omalt poolt kaasa, et reformidest räsitud looduskaitsesüsteem suudaks ka tulevikus jätkata viimastel aastatel edukalt käivitatud koostööd märgalade kaitseks. Et ka meie järglased saaksid osa märgalade loodusrikkustest.
Aleksei Lotman
Riigikogu Maaelukomisjoni ase-esimees