Inglismaal Oxfordi Ülikooli juures tegutsev Rohelise Majanduse Instituut (Green Economics Institute) on kokku toonud nii poliitikuid, praktikuid, majandusteadlasi kui spetsialiste erinevatest sotsiaal- ja loodusteaduste valdkondadest. Mõttekoja ühiseks eesmärgiks on kujundada ning edasi arendada selliseid majandusteooriaid, mis vastanduksid mainstreamis olevale majanduskasvu teooriale. Arutluste keskpunktis on toimetulek olemasolevate loodusressurssidega ja otsuselangetamise spirituaalsed ning eetilised aspektid.

Möödunud suvel peeti Oxfordi Ülikooli Mansfield’i kolledžis juba teist korda aastakonverentsi, kus teemadeks olid roheline kokkuostupoliitika ning varustusahelad, energiamajanduse ning transpordi keskkonnaküsimused ja muud. Instituudil on tugevad sidemed Ühendkuningriigi Roheliste Erakonnaga. Mitmed külalisesinejad olid seekord pärit ka teiste riikide roheliste poliitikute seast. Eestipoolse ettekande teemaks oli Baltimaade ühine energeetikastrateegia ning  keskkonnaorganisatsioonide ettepanekud selle täiustamiseks.

Allpool pisut põhjalikumalt ühest möödunud suveülikooli ettekandest.

Daniel O’Neill, ökoloogilise majanduse filosoofiadoktor Leedsi Ülikoolist, vedas arutelu tasakaalustatud majanduse teemal. Alustanud sellest, et mõne riigi kiire majanduskasv on toimunud eelkõige arengumaade loodusvarade arvel ja ilmselt on jõutud faasi, kus maailmamajandus peab hakkama liikuma tasakaalu suunas, väitis esineja, et rahvusliku koguprodukti (SKP) kasvu pidurdumist ei maksa veel pidada majanduslanguseks (recession).

Rohelise majandusteooria aluseks on väide, et majandustegevus on üks biosüsteemi osadest. Tasakaalumajanduse (Steady State Economy) mõiste võttis 1857. aastal kasutusele John Stuart Mill, kes astus kõige esimesena vastu pideva majanduskasvu eesmärgiksseadmisele. 1977. aastal avaldas selle teooria  edasiarenduse Herman Daly.

Tasakaalumajandust iseloomustavad tema järgi süsteemis tegutsevate inimeste arvu stabiilsus ja inimtööga tekkinud kapitalikoguse säilitamine võimalikult väikese energia ja materjalikuluga.

Majanduslanguseks loetakse olukorda, kui sisemajanduslik koguprodukt on langenud kaks kvartalit järjest ilma vahepealse tõusuta.

O’Neill analüüsis tööpuuduse ning inflatsiooni dünaamikat erinevate riikide varasemate majanduslanguste ajal, võttes valimisse suurema sissetulekuga (USA, Saksamaa, Rootsi ja Šveits) ning üleminekumaad (Tšehhi, Poola, Slovakkia ja Rumeenia).

USAs peab majandusarvestust Majandusuuringute rahvuslik büroo (NBER) ning O’Neill võttiski neilt mitmesugused arvandmed aastavahemiku 1950-2007 kohta: majandusnäitajatest SKP ühe elaniku kohta, tööpuuduse kasvu kiirus ja inflatsiooni kiirus; sotsiaalsetest näitajatest eluea loodetava pikkuse  ja inimeste enesehinnangu heaolu kohta; keskkonnanäitajatest CO₂ heitkogused elaniku kohta, ökoloogilise jalajälje ja rahvaarvu kasvu.

Neid andmeid  analüüsiti  ajateljel vastavalt NBER poolt määratletud majandusliku kasvu ja languse faasidele (http://www.nber.org/cycles/recessions.pdf)

Ajutised majanduslangused USAs 1950-2007

Alates 1950. aastast on USAs olnud 9 majandussurutise perioodi, välja arvatud praegune. Keskmiselt on need kestnud 10 kuud ja reeglina on SKP langusega kaasnenud tööpuuduse kasv. Seost nimetatake Okun’i seaduseks, kuna esimesena täheldas seda 1962. aastal majandusteadlane Artur Okun.

1% SKP langusega kaasnes USA-s 0,4% tööpuuduse kasv, 1% CO₂ heitkoguse langus, ja 1,2% ökoloogilise jalajälje vähenemine (antud juhul mõeldakse ökoloogilise jalajälje all bioloogiliselt tootliku maapinna kasutamist 1 elanikule vajalike ressursside tootmiseks ja jäätmete utiliseerimiseks). Kaupade ja teenuste hinnad langesid USA-s 30-ndate aastate alguse Suure Depressiooni ajal 30%, hilisemate majandussurutiste ajal (1973-75 ja 1980) aga oli inflatsioon nii tugev ja naftahinna tõus nii kiire, et ka hinnad läksid üles. Elanike rahulolu ja õnnetunde indeks jäi aga 10 palli skaalal peaaegu muutumatuks, kõikudes 7,36 ja 7,37 vahel kogu analüüsitud ajavahemiku vältel. Rahvaarv kasvas USAs 1950-2007 aastal 150 miljonilt 300 miljonile ehk aastas keskmiselt 1,2%.

Pseudo-tasakaalumajandusriigid Euroopas 1995-2005
Lisaks otsis O’Neill välja riigid, mis vastasid aastatel 1995-2005 järgmistele Daly kriteeriumidele: rahvaarvu kasv < 0,5% aastas, energiakasutuse tõus 1 elaniku kohta  < 0,5 % aastas, 1 elaniku ökoloogiline jalajälg suureneb < 0,5 % aastas, poliitilise stabiilsuse indeks (Maailmapanga järgi) > 0.

Ideaalseid tasakaalumajandusega riike tänapäeval ei ole olemas, küll aga leiti Euroopas 7 riiki, kus  rahvastikuarv ja ressursikasutus on olnud teatud ajavahemikul enam-vähem stabiilsed. Neid nimetati antud uurimistöös pseudo-tasakaaluriikideks. Väljavalitud riikidest 3 kuuluvad väljakujunenud majanduse ja suurema sissetulekuga riikide hulka ja 4 on siirdemajanduse faasis riigid endisest idablokist.

Analüüsitulemused räägivad nii mõndagi. Esiteks on majandussurutistel keskkonnaseisundile positiivne mõju, CO₂ heitkogused ja ökoloogiline jalajälg vähenesid nii USAs kui Euroopa pseudotasakaaluriikides.

SKP kasv sõltub tootmistegevuse efektiivsusest ja seda eriti üleminekumajandusega riikides. Tasakaalumajanduse puhul ei ole SKP kasv enam poliitiline eesmärk. Kui teatud elatustase on juba saavutatud, siis edasine SKP tõus enam inimeste rahulolutunnet ei suurenda ja ühiskonna arengutaseme hindamiseks on tarvis uusi näitajaid.

Majanduskasvule orienteeritud riigis on majanduslangusega kaasnevaks suurimaks probleemiks töökohtade arvu vähenemine. USAs kasvas elanikkond suuresti  sisserände tõttu ja see tekitas tööjõuturul lisapingeid. Tasakaalumajanduse puhul on rahvaarv ja majandustegevuse aktiivsus teatud perioodil stabiilsed, mis peaks tööpuuduse probleemi leevendama. Siiski vajab just see aspekt edasist teaduslikku analüüsi.

Kuna uuritud majandussüsteemides on sotsiaalsed, ökoloogilised ja majanduslikud tingimused suhteliselt julgustäratavad, püstitab O’Neill küsimuse, mis juhtuks juhul, kui stabiilse majandusega riigid oleksid aktiivse poliitika eesmärk ja mitte juhuslik otsingutulemus.

Rohelise Majanduse Instituudi järgmine aastakonverents toimub Oxfordis käesoleva aasta 31. juulist 1. augustini (vt. www.greeneconomicsinstitute.org)