Sissejuhatus
Praegune poliitiline enamus Euroopa Liidus toetab jõuliselt majanduse neoliberaalset globaliseerumist. Ometi on kiirenenud globaliseerumine käesoleval kümnendil märkimisväärselt suurendanud sotsiaalset ebavõrdsust ELis ja liikmesriikide enamikus. See õhutab võidujooksule sotsiaalsete standardite madalaima taseme eest ja tõukab ohtlikule maksukonkurentsile, mis vähendab riigi rahakotti kõigil tasandeil, asetades nii ohtu sotsiaalsete põhiteenuste finantseerimise. Kuni 2005. aastani toetas EL täielikult seda suunda liiga jäiga eelarvedefitsiidi piiramise poliitikaga rahandusliku stabiilsuse huvides, vähendades liikmesriikide manööverdamisvaru ümberjaotava sotsiaalpoliitika jaoks. Selle poliitika tagajärjed seavad tõsisesse ohtu ELi aluseks oleva solidaarsusmudeli.
Rohelised võitlevad kaasava ühiskonna eest, mille nurgakivideks on uus ja parem Lissaboni agenda, mis võtab täielikult arvesse sotsiaalse järjepidevuse eesmärke, ning stabiilsuse ja kasvu pakt, mis propageerib paremat riiklikku kulutamist ehk kõrge kvaliteediga investeerimist siduvate sotsiaalsete ja keskkonnaeesmärkide saavutamiseks. Siseturu reeglitel ei tohiks kunagi lasta olla ülemad põhiõigustest ega tõkestada üldhuvilisi teenuseid, s.t avalikke teenuseid, mis rahuldavad inimeste igapäevaseid vajadusi, nagu haridus ja transport, ja nende head funktsioneerimist. EL peab tegutsema sotsiaalse dumpingu tavade vastu liikmesriikides ning kehtestama raamistiku ja reeglid ettevõtete õiglaseks maksustamiseks ning maksuparadiiside likvideerimiseks.
ELil on ka kohustus kindlustada ühetaoline ligipääs taskukohastele laiatarbeteenustele ning seda kõigile liidus elavatele inimestele. Samas tuleb õhutada ja toetada oma liikmesriike garanteerima rahuldavat sissetulekut kõigile oma kodanikele eluks vaesuspiirist kõrgemal tasemel. Peab tagama, et ELi diskrimineerimisvastaseid seadusi liikmesriikides täielikult rakendataks ja olemasolevaid soolisi lõhesid enam ei sallitaks. Rohelised soovivad ka ELi raamdirektiivi tarbijate kaitseks.
Peamised faktid ja andmed
Sotsiaalse tõrjutuse kõige otsesemaks tagajärjeks on vaesusesse langemine. Praegu elab 76 miljonit ELi kodanikku allpool vaesuspiiri, mida defineeritakse 60%-na elukohariigi mediaansissetulekust, lisaks elab 36 miljonit inimest vaesusriskis ning iga viies noor vanuses alla 18 eluaasta elab vaesuses või vaesusriskis.
Kõigil liikmesriikidel on sotsiaalabisüsteem oma vaesuses elavate kodanike jaoks. Siiski varieerub see suurel määral ja praegu puuduvad siin ELi standardid, eriti toetuste taseme osas vaesuspiirist kõrgemal.
Riiklikke kulutusi on võimalik veatult tasakaalustada ja ikkagi toetada sotsiaalse kaasatuse poliitilisi eesmärke, kui tegutseda nutikal, antitsüklilisel moel. Käesolevas majanduskriisis on riiklikud kulutused üle vaadatud peamiselt selleks, et majandust stimuleerida. Ometi on EL kümnendi jooksul püüdnud piirata riiklikke kulutusi stabiilsuse ja kasvu pakti kaudu, pidades peaeesmärgiks avalike kulude jätkusuutlikkust. See viis riiklike kulutuste olulise languseni. Kõik liikmesriigid, välja arvatud Suurbritannia, Portugal ja Sloveenia, on vähendanud oma riiklikke kulutusi protsendina SKTst. Europiirkonnas langes see 51%-lt 1996. aastal 47%-ni 2006. aastal. Mõnedes riikides oli kärbe drastilisem, näiteks peaaegu 10% Rootsis. Mõnes uues liikmesriigis on riiklike kulutuste tase nii madal, et see vähendab riikliku poliitika ulatust, näiteks Rumeenia oma 32%-ga.
Kuigi rangus riigieelarvetes on oluline, tuleb rõhutada, et riiklike kulutuste vähenemine mõjutab peamiselt sotsiaalse kaitse programme, mis moodustavad ELis keskmiselt peaaegu poole kõigist riiklikest kulutustest. Erinevused liikmesriikide vahel suurenevad. Mõõdetuna suhtena SKTsse on riiklikud kulutused sotsiaalsele kaitsele Iirimaal ja Lätis vähem kui 10%, Rootsis, Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal aga enam kui 22%.
Konkurents liikmesriikide vahel ettevõtete maksusoodustuste pärast on süüdi selles, et riigitulud ei ole suurenenud kooskõlas maksustatava tootlikkuse kasvuga. Ettevõtete maksumäärad ELis keskmiselt on vähenenud 1995. aasta 35%-lt 2006. aasta 25,9%-ni. Maksude vältimine vähendab riigitulusid veelgi. Sajad miljardid eurod maksustatavat sissetulekut nirisevad igal aastal välja OECD nimekirja 44 maksuparadiisi (2004), millest 4 on ELi liikmed (Küpros, Iirimaa, Luksemburg, Malta).
Sotsiaalne dumping on muutunud tõsiseks probleemiks ühiskonnas, kus raha liigub valguskiirusel ja töötajatest on saamas lihtsalt veel üks osa ettevõtte kapitalist. Sageli püüavad ettevõtted töötajaid ära kasutada, palgates hooajatöölisi või viies tootmise kõige odavamasse võimalikku kohta. Hiljuti tegi Euroopa Kohus nelja sotsiaalse dumpingu juhtumi osas otsuse (Rüffert, Laval, Viking Line, Luxembourg), mille kohaselt teenuste vaba liikumine on ELi seadustes ülimuslik sotsiaalpartnerite palgalepete järgimise ees.
Tegevusetuse tagajärjed
Sotsiaalset stabiilsust ei ole võimalik saavutada, kui EL jätkab majanduskasvu ebavõrdse jagunemise lubamist. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus õõnestavad strateegilist eesmärki kindlustada juurdepääs sotsiaalsele ja demokraatlikule elule ja ühiskonnas osalemisele – häbiväärne olukord rikaste ühiskondade jaoks. Sugudevahelised lõhed töötingimustes kahjustavad kõiki tegevusi laste vaesuse lõpetamiseks.
Kui me ei võitle sotsiaalse Euroopa eest, on sellel olulised poliitilised tagajärjed ELi avalikule toetusele, eriti praegusel majanduskriisi ajal, mis soodustab umbusaldustunnet liikmesriikides ja võimalik, et ka tagasipöördumist natsionalismi.
Ettevõtete madalaid maksumäärasid ei ole tunda, kuni majanduskasv suurendab üldist maksubaasi. Majanduslanguse ajal on aga ettevõtte madalatel maksumääradel ebaproportsionaalne mõju riigieelarvele, võrreldes ajutiste kaotustega teistest maksuliikidest. See viib riigi teatud tüüpi institutsionaalse vaesuseni. Vaesus suureneb ja sissetulekut jaotatakse veel ebavõrdsemalt. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste pakkujaid koheldakse nagu ükskõik millise teise kommertsteenuse pakkujaid ja vähemkindlustatud kodanikele muutuvad need kättesaamatuks
Euroopa Liidu võimalused
Sotsiaalpoliitikas on pädevus valdavalt liikmesriikide käes. Ühenduse pädevuses oleva otsustab nõukogu sageli ise, europarlamendiga üksnes konsulteerides.
Alates 1999. aastast on europarlamendil kaasotsustusõigus kõigis Euroopa Sotsiaalfondi puudutavates rakendusotsustes. Lisaks laiendati europarlamendi kaasotsustusõigust kodanike õigust vabalt liikmesriigi territooriumil liikuda ja elada puudutavates sätetes, samuti ühenduse migranttööliste sotsiaalsete tagatiste ja sotsiaalse tõrjutusega tegelemise osas. Suurendati europarlamendi kaasotsustusõigust kõigi kodanike võrdsete võimaluste küsimuses.
2000. aastal juurutati tööhõivepoliitika ja sotsiaalse kaitse “Avatud koordineerimismeetod”. See on riikidevaheline protseduur (vastupidiselt ühenduse traditsioonilisele meetodile), millega liikmesriigid Ministrite Nõukogu üldised juhtnöörid riiklikuks poliitikaks transponeerivad, lepivad kokku kriteeriumides parimate tavade mõõtmiseks ja tulemusi jälgivad. “Avatud koordineerimismeetod“ toimib retsensentide abil ja sõltub liikmesriikide panusest.
Uus Lissaboni lepe muudab peamiselt hääletusprotseduure nõukogus. Peaaegu kõik teemad allutatakse enamuse, mitte ühehäälsele otsusele. See lihtsustab uute, kogu ELi hõlmavate määruste ja direktiivide esitamist. Europarlament saab kaasotsustusõiguse üldiste majandushuvide teenuste osas. Lissaboni leppes on ka artikkel, mis võimaldab raamdirektiivi vastuvõtmist majanduslikult üldhuvitavate teenuste kohta, ja protokoll, mis kaitseb liikmesriikide õigust korraldada oma üldhuviteenuseid.
Võitlus diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, religiooni või uskumuste, puude, vanuse või seksuaalse orientatsiooni alusel on täielikult ELi pädevuses.
Alates 1992. aastast on ka tarbijakaitse ühenduse pädevuses, nõudes kaasotsustamist kõigi meetmete osas, mis hõlmavad liikmesriikide seadusandluse suuremat kooskõla ühisturu loomise eesmärgiga tarbijakaitset puudutavates küsimustes.
Roheliste saavutused Euroopa Parlamendis 2004-2009
Bolkesteini teenuste direktiiv
Rohelised võitlesid “päritolumaa põhimõtte” vastu ja saavutasid sellest loobumise. Põhimõte oleks tähendanud, et teenusepakkujatele rakenduvad eeskirjad oleksid pigem nende päritoluriigi kui selle liikmesriigi omad, kus teenust pakutakse. See oleks viinud võidujooksuni kõige madalamal tasemel sotsiaalsete ja ohutusstandardite suunas ja sellest tuleneva õigusliku ebaselguseni tarbijate jaoks.
Stabiilsuse ja kasvu pakt
Rohelised olid vastu lähenemisviisile “üks suurus sobib kõigile”, mis oli orienteeritud eranditult kvantitatiivsetele eesmärkidele, ja surusid läbi suurema paindlikkuse selles osas 2005. aasta reformi ajal, näiteks võimaldades antitsüklilist kulutamist ja riigi rahanduse kvaliteedi arvessevõtmist. See võimaldab pikaajalisi riiklikke investeeringuid, näiteks sellised, mille sihiks on lahutada majanduskasv energiatarbimisest, transpordi ja ressursside kasutamisest; samuti Kyoto eesmärkide täitmisele suunatud investeeringuid.
Lissaboni strateegia
Rohelised on kaitsnud kõigi mõõdete võrdsust aladel, mis on defineeritud Göteborgis 2001: majanduskasv, sotsiaalne sidusus ja keskkonnakaitse. Me kritiseerisime jõuliselt Euroopa Komisjoni, kui see hülgas strateegia keskkonnasamba 2005.a. ja taandas selle ainult majanduskasvu ja töökohtade peale.
Kindlustatus töökohtadega
Rohelised hääletasid parlamendi raporti “Flexicurity” vastu. See raport propageeris neoliberaalseid töötajate paindlikkuse ideid, selle asemel, et suurendada paindlikkust töötajate kindlustunde kaudu.
Diskrimineerimisvastasus
Rohelised sundisid komisjoni täitma oma 2004. aasta lubadust, et tehakse ettepanek diskrimineerimisevastase direktiivi jaoks, ja tagas europarlamendis, et direktiiv on nii kõikehõlmav ja sidus kui võimalik. Mida rohelised soovivad:
• Rohelised soovivad lepetesse sotsiaalset klauslit, mis sätestab, et põhiõigustel on alati prioriteet turuõiguste ees. See peab tähistama sotsiaalpoliitika prioriteeti majanduspoliitika ees.
• Rohelised soovivad sotsiaalsete üldhuviteenuste jaoks raamdirektiivi, mis tagab, et riigiametid kõigil tasanditel oleksid võimelised defineerima, organiseerima, finantseerima ja hindama oma üldhuvilisi teenuseid.
• Rohelised nõuavad direktiivi sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kaitseks turu- ja konkurentsiseaduste eest ELi tasemel. See direktiiv peaks garanteerima, et teenuseid saab pakkuda kohalikul tasandil ilma ELi sekkumiseta.
• Rohelised soovivad ettevõtete maksumäära ühtlustamist mõistlikkuse piires, kaasa arvatud ettevõtte minimaalne tulumaks. Rohelised nõuavad, et ühtne ettevõtete konsolideeritud maksubaas (CCCTB), mida komisjon ette paneb, oleks sellele eesmärgile orienteeritud. Rohelised soovivad kõrgete standarditega tarbijaõiguste direktiivi, milles oleks tagatud liikmesriikide õigus rakendada veel kõrgemaid standardeid kui ühenduse seadus.
Mikk Sarv
Erakond Eestimaa Rohelised juhatuse liige ja kogukonna eestkõneleja. Eesti maaelu aktivist, koolitaja ja õuesõppe eestvedaja. Eesti külade ja väikelinnade liikumise Kodukant asutaja ja president aastatel 1997-1999. Töötanud 1990-2001 Rapla Maavalitsuses asemaavanema ja arendusnõunikuna, tegutsenud erinevate teatrite muusikaala juhatajana, kirjutanud filmimuusikat loodusfilmidele.
Vajame sotsiaalselt sidusat Euroopat, kus kodanike põhiõigused on eelistatud ja tagatud turumajanduslike väärtuste ees. Võrdsed õigused tervisele, haridusele, sotsiaalsele turvalisusele peavad olema seejuures tagatud ühtmoodi nii maaelanikele kui linnarahvale. Ka erinevate EL liikmesriikide kodanikele peaks põhiõigused olema ühtmoodi tagatud. Muuhulgas tuleb sotsiaalse sidususe toetuseks soodustada kogukondlikku ja ühistulist tegevust. Heaks eeskujuks selles on meie külaliikumine Kodukant ja Minu Eesti liikumine.
